Shereen

Primary tabs

2,842 kmfrom home
#iamarefugee
"Oleme saanud abi ning soovime ühiskonnale tagasi anda.”
Shereen
Current Country: 
Estonia
Country of Origin: 
Syrian Arab Republic

Share this story:

“Me oleme pärit Süüriast, Daria piirkonnast mis kannatas sõja tegevuse all esimesena. Me otsustasime lahkuda sellest piirkonnast, liikudes ühest kohast teise Süürias. Viimased neliteist aastat olen mina töötanud lastekodu lastega ning Mustafa õppis. Alguses ei pidanud ta osalema sõja tegevuses, kuid seadust muudeti ning ta oli sunnitud. Ühe päeva jooksul oleme näinud üle 3000 surnu inimese. See mõjus raskelt, eriti meie pojale.

Me lahkusime Süüriast ning läksime Liibanoni. Püüdsime alustada oma elu seal, kuid meil oli palju takistusi tööle asumisega. Vaatamata sellele kas töötasime seaduslikult või ebaseaduslikult, kuna oleme süürlased, iga hetk võis tulla kohalik ning keelata meid töötamast. Meie jaoks olid määratud kindlad piirkonnad, millest väljapoole me ei tohtinud liikuda. Ka süüria päritolu tõttu koges meie poeg ebaõiglust koolis, kus õpetaja krabas teda juustest ning lõi tema pead vastu lauda.

Keeruline oli saada elamisluba, sest Liibanonis elamiseks vajasime garantiid ehk kohalikku usaldusisikut. Kui meil peaks tekkima probleeme või raskusi, siis usaldusisik lubab meid aidata. Teadsime ühte inimest, kes vastutasu eest lubas meile usaldusisikuks tulla. Elamisloa allakirjutamise hetkel see inimene keeldus. Olime jäänud ilma elamisloa ja rahata ning Liibanoni valitsus pani meie passi templi, mis kohustas meid riigist lahkuma. Sama päeva õhtul lahkusime Türki. Proovisime alustada oma elu Türgis, kuid mul on kurdi taust. Türklaste ja kurdide vahel on palju pingeid ning selle tõttu kogesime taas mitmeid takistusi töö ja eluaseme saamisel. Hirmu ja ebakindluse tunne oli pidev. 

Olime võimatus olukorra – tagasi Süüriasse minna oli ohtlik, me ei saanud minna Egiptusesse, kus Mustafa sugulased elavad, me ei olnud teretulnud Liibanonis ning Türgis ei saanud me hakkama. Pinge oli talumatu ning raskused reaalsed. Me ei näinud muud võimalust, kui minna Kreekasse. Seaduslikud võimalused meil puudusid, seega ainuke võimalus oli läbi smugeldajate. Tavaliselt minnakse kell kolm öösel, sest Vahemeri on rahulik. Kaubik milles olime jõudis merele hoopis hommikul, kell kaheksa. Meri oli tormine, aga meile öeldi, minge. Relvastatud smugeldajad panid mehed ja lapsed esimesena paati. Meid lahutati üksteisest. Mees ja poeg ees ning mina kõige taga.  Paat oli ülerahvastatud, olime üksteise otsas. Inimesed oksendasid. Paari tunni pärast mootor seiskus ja vesi hakkas laginal sisse jooksma. Neljalapseline ema minu kõrval minestas. Hakkasin ta lapsi kõrgemale tõstma, et nad ei upuks paadis.

“Paadi juht oli mingil hetkel põgenenud. Olin sidunud poja mu rinna vastu kartuses, et lained ta kaasa kisuvad. Võtta oma laps sellisele teekonnale kaasa, ma ei soovi sellist kogemust mitte ühelegi isale. Meil ei olnud muud väljapääsu, sest sealt kust tulime ei olnud tulevikku,” täiendab Mustafa.

Mõnel paadisolijal oli rahvusvaheline telefon, millega paluti piirivalvelt abi. Paadis valitses paanika, inimesed elujäämise soovist tõukasid ja lükkasid. Üritasin näha Mustafad ja poega, kuid ei näinud. Läksin šokki. Surma maitse oli suus ja igasugune elu mõte hakkas kaduma.

Kui piirivalvurid tulid aitasime inimesi paadist välja. Aitasin teisi naisi ja nende lapsi, kuid mu oma poeg jäi viimaseks. Kõik paadilolijad jäid ellu. Peale selle, et kaotasime kõik oma asjad, kaotas Mustafa ka ühe oma jalanõu. See oli esimene kord, kui taas nägime üksteist.

Mustafa lisab, “Shereen üritas olla tugev kogu selle teekonna ajal, kuid kui jõudsime kaldale, kukkus ta kokku.”  

“Kui ma nägin Mustafat, hakkasin nutma ja teda lööma…”

“…Ja ütles, miks sa jätsid mind üksi,”lõpetab mees naise mõtte.

Samas nüüd näen, et minu paadi tagumises osas olemisel oli põhjus ning see oli võimalus aidata neid lapsi, kes arvatavasti muidu oleksid uppunud.

Ehk arvate, et raskeim osa on möödas, kuid kui me hakkame mõtlema sellele, mida meie poeg on kogenud nendes olukordades mõistame, et olime surma suus. Me ei soovi kellelegi sellist kogemust.

Elu Süürias ja see teekond on erinevad kogemused. Süürias oli iga päev risk surma saada ja kaotada lapse, see sundis meid edasi liikuma.

Peale kohutavat mereteed jõudsime Mytilene kallastele. Meie pojal oli turvaline ning tänu sellele meie pinge hakkas langema ning lootus ärkama. Järgmisel päeval tuli uudis, et Euroopa on sulgenud piirid ning põgenikud ei ole tere tulnud. Taas, olime segaduses ja hirmul – kuhu me lähme, mis me teha saame, oleme kodutud, meie riik on hävitatud, pagulaslaagris pole elu ega tulevikku. EASO tugiametist öeldi, et meid ümberasustatakse Euroopasse. Südames hakkas hirm ja kurbus vahetuma uue lootuse ja elujõuga. Meid viidi edasi Ateenasse. Mure ja hirm tuli jälle – kui kauaks me Kreekasse jääme, mis riik meid vastu võtab, kas see saab olema Rumeenia, Saksamaa, kas see või teine riik?!? Meie teadmatus kestis kuni IOM informeeris meid, et lähme Eesti.

Hakkasime Eesti kohta lugema, et aru saada, kes on see riik, kes annab meile lootust ning kutsub meid. Lugesime, et Tallinn on üks vanemaid linnu maailmas, sellest kuidas Eesti taastas oma iseseisvuse ning et Eesti on arenenud interneti valdkonnas ja Skype on seal leiutatud. Ootusärevus Eesti osas täitis meid.

Nüüd oleme eestis olnud kuus kuud. Siin on turvaline ja vaikne. Inimesed on siiralt kaastundlikud ja mõistavad millest oleme läbi läinud. Kui kohalikud teretavad meid, kogeme nende mõistmist ja kinnitust, et oleme ohutult kodus. See teeb alandlikuks ning annab lootust, et me saame hakkama.

Näeme mõne inimese ilmest, et meie siinolek valmistab neile muret. Üks kord ootasin panga järjekorras kui koristaja tädi hakkas mind provotseerima. Pakkusin šokolaadi oma pojale ja ka talle. Ta naeratas ning muutis oma suhumist. Seega, iga kord kui välja lähen, olen hakanud endaga maiustusi kaasas kandma.

Loodame, et meie poja käsi käib hästi Eestis. Tahame tutvustada oma kultuuri kohalikele ja enam õppida kohalike kultuuri kohta. Mul on oskus maitsvalt toitu valmistada ning teha käsitööd. Loodame, et saame avada oma kohviku. Oleme saanud abi ning soovime ühiskonnale tagasi anda. ”

Related Sustainable Development Goal(s):

 

https://together.un.org            http://usaim.org/            https://sustainabledevelopment.un.org